Eesti kuvandi laiendamine


Olen murelikult mõelnud, et tänases Eestis ei ole visionääre. Selliseid, nagu vanasti, kui kõik oli parem. Ja nüüd lugesin rõõmuga Sirbist Jaan Unduski artiklit Elementaarne Eesti. Tekst, mille autor kandis ette Tartu Ülikooli visioonikonverentsil. Selge, vaimukas ja tabav. Undusk kirjutab sellest, millest koosneb Eesti kuvand – need on riiklik iseseisvus, riigikeel, territoriaalne terviklikkus ja lojaalne kodanikkond. Märgakem – see kodanikkond ei pea koosnema ainult ega valdavalt etnilistest eestlastest. Eesti kuvand ei kao kuskile ka siis, kui siin elanikkonna/kodanikkonna tasakaal etniliste eestlaste kahjuks kujuneb, Eesti idee ei saa sellest kahjustatud, saab hoopis jätkusuutlikkust juurde. Undusk kasutab mõistet “riigirahvas” ja soovitab kaaluda seda kui alternatiivi rahvusepõhisele enesemääramisele: “… ma usun, et me oleme valmis nimetama austavalt eestlaseks igaüht, kes on Eesti kodanik ning tunnustab siiralt Eesti territoriaalset terviklust, Eesti riiklikku iseseisvust ja eesti keelt riigikeelena, ükskõik siis, milline poleks selle isiku etniline päritolu, nahavärv, emakeel või usutunnistus. See oleks poliitilises mõttes laitmatu käitumisstiil, seesama legendaarne Prantsuse eeskuju, millest alatasa räägitakse: rahvuse määratlemine mitte etnilise, vaid kindlast riigiideest tuleneva kooslusena, riigi kodanike koguna.” 

Selle, riigirahvaks-olemisega, sobib ka suurem avatus ja dialoog, praegu on meil valdav ajalooliselt väljakujunenud hoiak ja tava leigest, et mitte öelda puuduvast dialoogist rahvuste ja seisuste vahel: “Siin on valitsev olnud hoiak, et kui sa mulle ei meeldi, siis ma sinuga ei räägi. Suhtlemisvalmidust on sageli peetud kompromissidele minekuks halvas mõttes“. 

Õhus on ka üks teine idee kümnest miljonist eestlasest, virtuaalsest küll, aga ikkagi, samad nihked meie enesekuvandis on kasuks sellegi idee omaksvõtmisel.