Eestlased tahavad olla palgatöötajad või paremal juhul väikeettevõtjad


Mida ütleb oma teismelisele pojale või tütrele armastav isa või ema, kui nooruk tuleb rääkima oma ettevõtlusplaanidest?  Mina tean mitut lugu, kus vanemad on soovitanud tõsiselt järele mõelda ja endale “üks korralik amet” õppida ja “tasuv töökoht leida”. Mida ütleksid sina?

Ka hiljuti puhkenud “kõrgharidusest hoolimata ei leia sobivat töökohta” ja “vähem kui 4000 euro eest ei tasu tööle minna” meediadebatti jälgides on üsna kurb tõdeda, et arutlus käib eelkõige selle üle, millises valdkonnas on rohkem vabu töökohti või suurem palk ning kas perspektiivikam on reaal- või humanitaarerialade õppimine. Kellelgi ei näi pähegi tulevat ettevõtlus kui võimalik valik aktiivse noore inimese jaoks.

Hiljuti selgusid maailma suurima ettevõtlusuuringu – globaalse ettevõtlusmonitooringu (GEM) värsked tulemused. Selle meetodi järgi uuritakse ettevõtluse olukorda juba üle kümne aasta, läinud aastal liitus Eesti Arengufondi initsiatiivil ja eestvedamisel uuringuga esmakordselt ka Eesti tiim.  Uuring näitas, et Eestis pole tegelikult ettevõtlushuvilistest puudust – on väga palju neid, kes arvavad, et nad lähitulevikus ettevõtte asutamisele tõsiselt mõtlevad, aga ka neid, kes enda sõnul midagi selleks juba teevad. Selles osas ei eristu me kuigi palju meiega majandusarengu poolest võrreldavatest riikidest.

Alustajaid palju, päris ettevõtjaid vähe

Päris ettevõtjaid on Eestis siiski kaks korda vähem kui alustajaid ja ligi kolm korda vähem kui neid, kes ettevõtlusega alustamisele mõtlevad. GEM uuringu andmetel on väljakujunenud ettevõtjaid Eestis 7,2 protsenti tööealistest elanikest. Siia arvatakse kõik, kes enda sõnutsi on ettevõtjad juba rohkem kui 3, 5 aastat. Osal neist ei olegi tegelikult registreeritud ettevõtet.

Varase faasi ja väljakujunenud ettevõtjate suhte järgi hinnatakse pikas perspektiivis ettevõtete ellujäämismäära. Praeguse hetke andmetel on see Eestis väiksem sama arengutasemega Euroopa riikide keskmisest ja poole madalam Euroopa arenenud riikide ettevõtete ellujäämismäärast. Kuna Eestis tehti GEM uuringut esimest korda, ei tea me täpselt, millest niisugune erinevus tuleb. Välistada ei saa, et oleme just praegu ettevõtlusaktiivsuse järsu kasvu tunnistajaks ja kolme aasta pärast on meil kolm korda rohkem väljakujunenud ettevõtjaid. Liiga tõenäolisena see siiski ei tundu, usutavam on, et enamik alustajatest loobub esimese kolme aasta jooksul ja otsib endale muud tegevust.

Kuidas ettevõtlusega alustatakse ja miks loobutakse? 

Ettevõtjaks hakkamise esimene samm on kellegi peas tekkiv mõte, et temast võiks ka ettevõtja saada.  Sageli viib sellise mõtteni kohtumine mõne ettevõtjaga, enamasti tuleb mõte “mina võiksin ka” just konkreetse eeskuju tõttu. Mitte Steve Jobsist lugedes, vaid naabri Jüri edu tähele pannes. Uuringu põhjal ei jõua enamik niisuguse mõttega ringi käivatest inimestest meil paraku oma ettevõtte asutamiseni. Ja nendest, kes jõuavad, kasvavad väga vähesed tõeliselt suureks. Suuri ettevõtteid, kus sadu töötajaid, on Eestis ju vaid mõnisada, needki enamuses mitte Eesti ettevõtted, vaid välismaiste filiaalid või tütarfirmad.

“Suureks saamise” esimene tõeline samm on kümnes töötaja, aga Eesti keskmine ettevõte ei võta tööle kümmet töötajat ega pea isegi niisugust plaani. Tüüpilises Eesti väikeettevõttes on tööl vaid mõni töötaja, enamasti ei pea need ettevõtted laienemisplaane ei kodu- ega välismaal ja ei tee ka midagi niisugust, mida keegi kuskil juba teinud ei ole. Eesti keskmine väikeettevõtja tahabki olla Eesti keskmine väikeettevõtja ja selleks jääda.

Kui ettevõttel on oma turvaline positsioon, kus teda suured ja efektiivsed konkurendid ei ähvarda, pole katki midagi. Aga paraku on äri üha enam üleilmne ja kuna Eesti väikeettevõtete tööviljakus on suhteliselt madal, ei ole paljud neist konkurentsivõimelised. Väike tööviljakus tähendab sisuliselt seda, et tihti ei jää omanikule peale oma kulude katmist suurt midagi järele. Ettevõttel polegi muud väärtust, kui omaniku poolt selle heaks tehtud töö. Hea, kui endale palka ja riigile maksu jõuab maksta, aga paljud ei jõuagi.

Eesti väikeettevõtja sagedasim põhjus ettevõtlusest väljumiseks on vähene kasumlikkus. Tihti ei saada kasumit üldse, perspektiivi ei nähta ja lõpuks lüüakse käega. Võrdluseks – arenenud maades on väikeettevõtlusest väljumise peamiseks põhjuseks pensionile jäämine.  Ettevõtja töötas, ehitas oma äri üles, ühel päeval taandus tegevjuhtimisest ja tööst ettevõttes, jäi rahumeeles pensionile. Ta võis seda endale lubada, sest tema poolt üles ehitatud äril on väärtus ka ilma tema enese pingutuseta. Kui ettevõte on midagi väärt, võib selle maha müüa, aga võib ka mitte müüa ja jooksvalt omanikutulu saada.

Ettevõtjaks hakkavad rohkem need, kes peavad vastavaid teadmisi ja oskusi piisavaks

Enamik ettevõtlusega alustajaid ei ole ettevõtlusharidusega inimesed, küll aga on ettevõtjate hulgas rohkem neid, kes on osalenud mitmesugustel ettevõtluskoolitustel. Kumb on põhjus, kumb tagajärg, pole teada, aga teada on see, et usk endasse, piisavalt kõrge hinnang oma teadmistele ja oskustele aitab alustamisele kaasa. Võimalik, et see aitab mõnda aega ka edukas olla. On alust väita, et oma võimekust mõnevõrra ülehindavad inimesed on teistest edukamad. Nemad loovad suurema tõenäosusega ka ettevõtteid, mõned neist kasvatavad mõned ettevõtted ka suureks ja annavad paljudele inimestele tööd. Aga enamus siiski mitte. Võib olla on enese ülehindamine alguses kasuks, aga takistab järgmist sammu, annab alguses hoogu aga hiljem pidurdab arengut, ei lase märgata enesetäiendamise vajadust?

Äkki teavad Eesti väikeettevõtjad seda, et “julge hundi rind on rasvane”, ei saa aga aru sellest, et ettevõtjaks hakkamise ja päris ettevõtjaks saamise vahele võib mahtuda aastatepikkune pingutuse, õppimise, õnnestumiste ja ebaõnnestumiste jada. Kas on meie mõne aastakümne pikkune turumajanduse kogemus alguses lasknud liigselt levida praegusel ajal kahtlase väärtusega  “ratsa rikkaks” rollimudelitel? Töötan paar aastat, panen äri käima ja siis lähem reisima. Kas tuleb tuttav ette?

GEM-uuringu raames küsitleti ka gruppi ettevõtluses ja majanduselus kompetentseid eksperte. Nende hinnangul oli kõige tõsisemaks ettevõtlust takistavaks asjaoluks teadmiste ja oskuste vähesus, üldisemalt puudulik ettevõtlusharidus.

Hirm läbikukkumise ees

Uuringust selgus, et läbikukkumise hirm on üks peamisi ettevõtlust pärssivaid hoiakuid. Sellega konkureerivad arvamused, et ettevõtjatesse suhtutakse halvasti või/ja et rikkus on häbiasi ning (varanduslik) võrdsus on enamiku inimeste arvates hea.

Neil inimestel, kes oma äri alustamise ette julgevad võtta, on läbikukkumise hirm väiksem kui teistel. Mehi on nende julgete hulgas muide naistest poole rohkem, küllap on see ka üks põhjustest, miks meesettevõtjaid rohkem on.

Läbikukkumise hirmul on ühiskondlik foon. Kas pankrotti läinud ettevõtja on teie arvates tubli mees/naine või hoopis luuser, kellel midagi välja ei tulnud? Või koguni suli, kes teisi kavalalt tüssas? Mulle tundub, et halvustavad ja hukkamõistvad hoiakuid on Eestis kaugelt rohkem, kui nende kujunemiseks ainet andvaid ettevõtjaid.

Mida siis teha? 

Kui oleks üks lihtne retsept, kuidas ettevõtlust edendada, oleks selle avaldajal suur tõenäosus saada Nobeli preemia. Üht ja head võluvitsa kahjuks ei ole, niisiis tuleb proovida mitut korraga.

Usun, et oleks hea, kui enamik inimesi saaks aru, milline on ettevõtjate roll ühiskonnas. Iga lapski teab, et taimed toodavad hapnikku ning seda on meil hingamiseks vaja. Aga et ettevõtete poolt makstavad maksud ja palgad on samasugune hapnik riigi ja majanduse jaoks, ei ole kõigile niisama iseenesestmõistetavalt selge. Taimi tuleb kasta, et nad kasvaks, põldu ei tohi narrida jne. Sama lugu on ju ettevõtete ja ettevõtjatega. Sellest peaks algama majanduse ja ettevõtluse alane baasharidus.

Kas olete kuulnud väljendit “ettevõtlik nagu eestlane”? Ei ole? Nüüd siis kuulsite. Olen sellist retoorilist küsimust põiminud iga oma esinemise sisse ja kavatsen seda edaspidigi teha, lootuses, et see naljakavõitu unistus sel või teisel moel reaalsuseks saab. Mida rohkem inimesi seda uskuma jääb, seda suurema tõenäosusega nii juhtubki.