Ettevõtja peab suurelt mõtlema, kui tahab äri üles ehitada


MInu eelmise nädala lõpus postitatud arvamuslugu andis hoogu huvitavale diskussioonile FB-s – aitäh Enno Piir, Vahur Lokk, Imre Tael, Anu Samarüütel.

Lubasin facebooki-postituses, et arendan mõnda teemat sellest arutelust siin edasi.

 

Kõigepealt – ma ei arva, et kõik peaksid olema ettevõtjad või et kõik ettevõtjad peaksid tahtma suureks kasvada. Ja muidugi ei tea ma, kui palju peaks Eestis ideaalselt olema väikesi, keskmisi ja kui palju suuri ettevõtteid – see oleks huvitav edasine arutamis- ja uurimisteema. Ja muidugi teevad mõned väikesed ettevõtted väga head äri ka väga väheste inimestega. Suur äri ei eelda suurt isikkoosseisu, aga eeldab ikkagi suurelt mõtlemist. Üldiselt olen veendunud selles, et suurettevõtted on efektiivsemad ja ajavad paremat äri, millele viitab ka suurettevõtete poolt üldiselt loodav suurem lisandväärtus, mida mõnikord nimetatakse ka tööviljakuseks. See sõna eksitabki, ja tekitab pahameelt – no kuidas siis on mu tööviljakus kaks korda suurem, kui töötan väliskliendi heaks (kellele kirjutan kaks korda suurema arve), kirjutas Vahur Lokk. Asi on lihtsamini arusaadav siis, kui kasutame tööviljakuse asemel terminit lisandväärtus, mõistete sisu on peaaegu kattuv, mõlemad on aga Eesti väikeettevõtetes kaks korda väiksemad kui suurettevõtetes. Kui võtta kokku kõik ettevõtte makstavad palgad, maksud ja kasuminumbrid, siis need on Eesti suurettevõtetes töötaja kohta kaks korda suuremad, niisiis võibki öelda, et need ettevõtted loovad rohkem väärtust töötaja kohta. See on reaalne raha, mis sel või teisel viisil Eestis ringlusse tuleb ja meie rahvuslikku majandust mõjutab. Kuna nii suured kui väikesed ettevõtted tegutsevad samas Eesti majandusruumis, siis see küllap see erinevus ikka midagi näitab. Kui mitte muud, siis vähemalt seda, kui head äri ettevõtte omanikud ajavad. See, et väliskliendile tööd tehes ja kodumaisest kliendist kaks korda suuremat arvet kirjutades ajab ka üksikettevõtja kaks korda paremat äri, on ju iseenesestmõistetav kõigile. Paraku muudab asja seegi, kui üks ettevõte asub Soomes ja teine Eestis – Soomes asuva ettevõtte kliendid on rikkamad, valmis rohkem maksma, seega on ettevõtte müügikäive suurem, ta maksab ka rohkem palka, maksusid jne – ongi suurem lisandväärtus, kuigi töö ei pruugi palju erineda. Sellest, kas ja miks Soome bussijuhi töö on rohkem väärt, kui Eesti bussijuhi oma, on tabavalt ja arusaadavalt kirjutanud näiteks Heido Vitsur. Aga oma osa sellel, et suurem ettevõte teeb paremat äri, on ka inimressursi paremal kasutamisel ettevõtete poolt Selles on ilmselge erinevus väikeste ja suurte äriettevõtete vahel. Võrrelge ise – ühes ettevõttes teeb omanik kõike – on tootearendaja, müügimees ja koristaja, teises aga on iga rolli jaoks palgatud parim tegija, kelle tööd omakorda juhib korraliku ettevalmistusega hästi motiveeritud juht jne. Eks see natuke nagu muna-kana probleem on, selleks, et kõiki neid inimesi palgata, peab müügikäive korralik olema, aga see jälle ei taha üksi, ilma kaastöötajateta rahmeldades kuidagi tõusta…

 





Vahur Lokk kirjutas õigesti: “see mees, kes ühel ilusal päeval palkab oma kümnenda töötaja, peab esmalt jõudma sellesse punkti, et ta palkab oma esimese. Just siin on tõeline murdepunkt, see koht kust sa võtad tõeliselt vastutuse teiste inimeste ees. Selleks, et üks mees jõuaks kümnenda töötajani, peab esimeseni jõudma kümme. Aga ei jõua.

 

Olen selle mõttekäiguga täiel määral nõus, olen sellest ka kirjutanud ja rääkinud – ettevõtjaks saamise esimene samm on mõte (nagu maailma loomiselgi), sellele järgneb ainult osadel juhtudel teine samm, milleks on firma asutamine ja esimene äritehing, esimene müük. Mõnel juhul ei saa sellest tehingust üldse rahagi, aga osutatakse teenust, millele (ja rahulolevale kliendile) hiljem viidata saab. Alustava ettevõtja peamisi finantseerimisallikaid on tema enda müügikäive, suurema osa “tavalisi” firmasid saab üles ehitada klientide rahaga, aga selleks, et arvet esitada, on firma asutamine tähtis. Firmade asutamine on Eestis lihtne, aga kuidas sealt edasi jõuda kolmanda sammuni – selleni, et elad oma ettevõttest mõnusalt ära, on juba keerulisem. Tihti on ettevõtja kartlik, ega julge inimesi tööle võtta, aga nii paistabki reaalsena oht, et ettevõtja ei tee äri, vaid annab lihtsalt endale tööd. Äriettevõte on miski, millel on suurem väärtus, kui see töö, mida ettevõtja seal teeb ja selleks, et äriettevõtteks saada, peab natuke suurelt mõtlema. On niisugune mõiste, nagu “higikapital” – see on see olukord, kus ettevõte on väärt vaid niipalju, kui omanik seal rügades higi valab. Sellist ettevõtet ei saa müüa, ta lei ole müügiväärtust, ta ei ole rahaveski, mis töötab ka siis, kui ettevõtja pensionile jääb või lihtsalt enam ei viitsi või tahab aasta vabaks võtta vmt. Enamikul Eesti ettevõtetest paraku ei olegi muud väärtust, kui see higikapital. Sest ettevõtjad ei julge ega oska astuda järgmist sammu, hakata tööandjaks, teiste tööd organiseerida ja korraldada, laiendada ettevõtet koduturul ja välismaal. Tõeline tööandjaks olemine algab siis, kui võtad tööle kümnenda töötaja. Siis on juba vaja professionaalset juhtimist, töökordaldust jne.

 

Kui juba laienemise teele minna, tuleb mõelda sellelegi, et Eesti turg jääb ühel hetkel kitsaks, tuleb vaadata naaberturgudele.