Kas kasinuspoliitika on tõesti läbikukkunud?


Financial Timesi juhtiva majanduskommentaatori Martin Wolfi arvates igatahes on. Wolf laiendab värskes New York Review of Books numbris oma jõulisi seisukohti kasinuspoliitika sobimatusest kriisiaega.  Artikkel „Kuidas kasinuspliitika on läbi kukkunud?“ („How Austerity Has Failed“), laiendab tema varem väljaöeldud seisukohti debattides ja blogis.  Wolf kordab Keynes’i juhtmõtet: “Kasinus sobib kasvuperioodi, mitte majanduslanguse aega” ja kurdab selle üle, et juhtpoliitikud ei taha seda arukat soovitust kuulda võtta vaid hoiavad kinni kriisi süvendavatest kasinusmeetmetest. Wolfil on hulganisti mõtlemapanevaid näiteid sellest, kuidas kasinusmeetmed tegelikkuses neile pandud lootusi ei õigusta vaid hoopis süvendavad stagnatsiooni. Wolfi väitel sunnib see poliitika sunnib peale tohutuid ja mittevajalikke kulusid mitte üksnes lühiajalises, vaid ka pikaajalises perspektiivis. Tegemata investeeringud, alustamata/loomata ettevõtted, mandunud oskused ja purunenud lootused – see on Wolfi väitel kasinuspoliitika peamine tulemus.

Kasinuspoliitika ajendiks oli Kreeka kriis, mis saavutas oma madalseisu 2010. aasta esimeses pooles. Sama aasta juunis Torontos toimunud 20 maailma juhtiva riigi tippkohtumisel tutvustas Inglismaa koalitsioonivalitsus oma (kasinus)poliitikat. Kohtumisel otsustati, et “arenenud riigid on võtnud kohustuse kärpida aastaks 2013 oma eelarvekavade puudujääki vähemalt poole võrra“.  See, toona suure saavutusena tundunud otsus paistab täna paljudele saatusliku veana.

Kokkuhoiumeetmete eesmärk oli korrigeerida riigiti struktuurselt või tsükliliselt eelarve puudu- või ülejääki ning saavutada eelarve tasakaal. Nii oleks pärast poliitikamuudatusi nivelleeritud majandustsükli tõusud ja mõõnad. See ettevõtmine oli Wolfi hinnangul enneaegne ja selgelt rumal.

2010. aastal saavutasid paljud 2008–2009. aasta kriisist tabatud riigid tänu eelarve- ja rahapoliitilisele sekkumisele üllatavalt hea paranemise. Kuid siis see peatus. IMF arvas toona – võib-olla optimistlikult – et Briti majandus kasvab aastatel 2010–2013 1,8%. Kuid see kasvas ka aastatel 2009–2010 – kriisiaastatel(!) samuti  1,8%. Inglismaa majandus on pärast kasinuspoliitika juurutamist peaaegu kolmeks aastaks seisma jäänud! IMFil oli õigus, et kui Inglismaa majandus peaks sel aastal kasvama, siis jõutakse alles 2015. aastal samale tasemele, kui see oli enne kriisi.

Eurotsoonis on pilt selline: majandus kasvas aastatel 2009–2010 2%, kuid aastateks 2010-2013 kasvuprognoos on ainult 0,4%. Kasinuspoliitika räsib  kriisist tabatud riike tohutu ja jätkuva langusega. Ja kriisialal – Kreekas ja Hispaanias – on rohkem kui veerand tööealisest elanikkonnast töötud. Hullem on teatavasti noorte tööpuudus, raske on kujutleda olukorda, kus pooled noored on töötud ilma mingi realistliku väljavaateta oma kodumaal kunagi tööd leida.

Kui naaberriikide majandused langevad samaaegselt, on mõju kumuleeruv – ühe riigi vähenenud import tähendab teise riigi jaoks väiksemat ekspordivõimalust. Seepärast oligi otsus „üheskoos“ kärpida Wolfi väitel tohutu viga. See katkestas jätkusuutlike riikide arengu, õõnestas kindlust nende oma majanduse suhtes ja põhjustas pikaajalist kahju.

Suurbritaanial oli kindlasti piisavalt ka teisi võimalusi – näiteks suurendada avalikke investeeringuid, eriti arvestades, et pikaajaliste laenude intressimäär oli toona nullilähedane või hoopis kärpida makse. Selle asemel käituti heas usus, et range rahapoliitika lahendab probleemi ja kindlad eelarveplaanid suurendavad selle usaldusväärsust. Nii on muidugi toiminud ka euroala pailaps Eesti.

Martin Wolf ei väida kindlasti, et läbematu kasinuspoliitika on nõrga majanduse ainus põhjus. Finantskriis, järgnev lihtsa laenamise ajastu lõpp ja ebasoodsad šokid on samuti olulise tähtsusega. Ent kasinus on teinud majanduse arengu  palju raskemaks, kui oleks vaja olnud, et nende šokkidega toime tulla.

Euroala on oma otsuste lõksus – riikidel puudub eraldi võimalus oma olukorra parandamiseks midagi teha oma rahvusliku valuutaga, kuna selliseid otuseid tehakse vaid Brüsselis. Halvem veel, ka “Brüsselil” pole palju võimalusi juba võetud kursi muutmiseks, eeldusel et euroala säilib.

Wolf väidab, et kriisi leevendamiseks tulnuks kasutada kõiki võimalikke hoobasid: poliitikat, mis tugevdab pangasüsteemi; poliitikat, mis suurendab erasektori huvi investeerida; stimuleerivat rahapoliitikat; ja viimaseks, ent –  sama tähtsaks – valitsuse võimet laenata ja kulutada. Osad neist soovitustest on niisugused, mis riivavad Eesti riigi pühade lehmade – eelarvetasakaalu ja maksupoliitika alustalasid. Paneb siiski mõtlema kas mitte need seisukohad pole oma aega ära elanud. Hiljuti kirjutas näiteks Hans H Luik sellest, et võib olla peaks riik hoopis tarbimist soodustama. Luik muretseb muidugi reklaamitulu ja lehetellimuste kahanemise pärast, aga see on ju loomulik – omakasu on kapitalismi alustalasid ja kui ettevõtjate kasumid kokku kuivavad, on varsti ka riigil näpud põhjas. Poliitikud näivad selle mõnikord unustavat. Võib olla oli Krugmanil majandusarengust siiski parem arusaam kui Ilvesel ja kes teab, äkki oli nende debati parim tulemus hoopis ooper.