Kas selleks, et äris läbi lüüa peab olema mees


Kas selleks, et äris läbi lüüa peab olema mees? Või piisab lihtsalt sellest, kui käituda nagu mees?

Esimene eduka naisjuhi poolt kirjutatud motivatsiooniraamat näib toetavat pigem viimast väidet. Sheryl Sandberg on küll kõigest “kõigest” Facebooki tegevjuht (COO), aga siiski superstaar-naisjuht, kes teenis läinud aastal optsioonidena 845 miljonit dollarit. Ta on kirjutanud oma edust rääkiva motivatsiooniraamatu “Lean In” ning avanud ka vastava kogukonna. Seal saavad temast eeskuju võtta tahtvad naised (muidugi, miks mitte ka mehed sest nõuanded pole tegelikult soospetsiifilised) oma kogemusi jagada ja mõtteid vahetada. Raamat on kahtlemata tähelepänuväärne, olles esimene tõeliselt edukas eduraamat, mille on kirjutanud naine, mis on mõeldud, kirjutatud, turundatud ja müüdud peamiselt naistele. Kasutades selleks õigeid ja sobivaid sõnu – ikka “püsiv areng ja julgustamine”, mitte “lahingus proovitud äritehnikad”, nagu kirjutavad-räägivad tema kuulsad eelkäijad Jack Welch või Lee Jaccocca, endised superstaar-juhid, kellest nüüdseks on saanud juhtimisgurud. Küllap saab guru Sandbergistki, mis siis, et ta polegi (veel?) päris tippjuht (CEO) olnud. Ta oleks võinud selleks saada ja ta loobumise lugu on tegelikult kõnekas. Kui teda Linkedini tippjuhiks kutsuti oli ta 37-aastane ja kavandas emaks saamist. Ta ei söandanud proovida kahte uut rolli korraga ja loobus hiilgavast karjäärivõimalusest. See ei sega teda kirjutamast, et “naised peavad üle saama sisemistest ja välistest barjääridest, naised peavad haarama võimalustest kinni, naised ei tohiks alla anda ega arvata, et nad ei saa hakkama raseduse või emaduse pärast…. jne jpmt”

Sandbergi raamat ei räägi tegelikult siiski kuigi palju sellest, kuidas ta enda juhitud organisatsioonides tööd iseenda – naise ja ema vajadustele sobivamaks kujundas vaid rohkem sellest, kuidas, kuidas rohkem tööd teha, pere ja isklikud vajadused tagaplaanile suruda. Ta ei kirjuta sellestki, et ta oleks toetanud naisi nende karjääris või loonud neile paremaid tingimusi ja sobivamat organisatsioonikultuuri. Ühe erandiga siiski – Google’s töötades seadis ta  peaukse lähedale sisse parkimiskohad rasedatele. Retsensendi arvates pole seda siiski kaugeltki piisavalt väitmaks, nagu aitaks naisjuht muuta organisatsioone pere- ja naistesõbralikumaks. On ju ka hoopis teistsuguseid näiteid, nagu hiljuti palju kõneainet tekitanud Yahoo tippjuhi Marissa Mayeri otsus keelata oma firmas kodust töötamine, mis kõige enam riivas osalise ajaga töötavaid emasid ja demonstreris paljude arvates naiseliku solidaarsuse puudumist.

Anne Applebaum märgib oma NY Review arvustuses tabavalt, et “paljud rikkad inimesed arvavad, et nende äriedu ja varandus annavad piisava aluse enesekindlateks väideteks ühiskonna, majanduse, moraali ja muudeski valdkondades”. Sandberg väidab (mitte küll eriti originaalselt), et jubetähtis sotsiaalne probleem on võimukate naiste vähesus korporatsioonide tipus ja muidugi on juba juba ammu möödas õige aeg selleks, et julgustada naisi karjääriedust unistama ja tegelikke samme astuma. Applebaumi arvates ei muudaks see, kui Fortune 500 tippjuhtide hulgas oleks naisi praeguse 21 asemel 250 kuigi palju, nagu näib tõestavat muuhulgas Sandbergi raamatki. Kas oleks abi sookvootidest? Norra kogemus tõestab pigem vastupidist. Seadusega nõutav naiste neljakümneprotsendine osakaal suurettevõtete juhatuse liikmete hulgas pole kaasa toonud naisjuhtide juurdekasvu, vaid hoopis teinud rikkaks ja mõjukaks seistsekümmend naist, kes jagavad omavahel kolmesadat juhatuse liikme tooli.