Mida Eesti ettevõtluse arendamiseks teha tuleks?


Globaalse ettevõtlusmonitooringu järgi on Eestis palju ettevõtlushuvilisi, aga küllalt vähe neid, kes asutavad jätkusuutliku ettevõtte ja tahaksid selle suureks kasvatada. Üleeile esitleti seda raportit arutelul Riigikogu konverentsisaalis.

Globaalne ettevõtlusmonitooringu (GEM) peamine eeldus on see, et majanduskasvu mootoriks on ettevõtlus, väikesed ettevõtted, mis annavad enamuse sisemajanduse kogutoodangust ja töökohtadest.  Samasuunalise meelsusega on ka Euroopa Liidu tegevuskava “Ettevõtlus 2020″, nagu seminari avasõnas rääkis Kaja Kallas. Üks GEMi keskseid mõisteid on varase faasi ettevõtlusaktiivsus ehk TEA (total early stage entrepreneurial activity) – nende inimeste osakaal tööealiste eestimaalaste hulgas, kes teevad konkreetseid ettevalmistusi oma ettevõtte asutamiseks või on selle hiljuti asutanud. See on tähtis näitaja, sest uusi töökohti loovad täna pigem just uued ettevõtted, vanad ja suured pigem koondavad. Kui inimesed asutavad rohkem uusi ettevõtteid, suureneb konkurents, mille tõttu eeldatavasti peaks paranema ka toodete ja teenuste kvaliteet. Kahtlemata satub suureneva konkurentsi tingimustes ka suurem hulk ettevõtteid raskustesse ja lõpetab tegevuse. Aga see just ongi ettevõtlusdünaamika, mis käib kaasas majanduskasvuga ja seda ühe olulise faktorina ka otseselt mõjutab.  Eestis võib GEM uuringu järgi varase faasi etttevõtjateks lugeda 14, 3 protsenti täiskasvanutest ehk ligikaudu 89 tuhat inimest. Seda on küll mõnevõrra vähem, kui neid, kes lihtsalt ettevõtlusmõtteid mõlgutavad (“võib olla saab kunagi ka minust ettevõtja”– niimoodi mõtles läinud suvel pea viiendik tööealistest). Varase faasi ettevõtlusaktiivsuse poolest oleme me meiega võrreldavate riikide hulgas keskmisel tasemel, kõige enam sarnaneme Lätile. Kui aga vaatame olemasolevate, väljakujunenud ettevõtete määra, on see pea poole väiksem, selliseid inimesi, keda GEMi järgi väljakujunenud ettevõtjateks võib pidada, on täiskasvanud inimeste hulgas 7,2 protsenti ehk ainult 44 tuhat. Võiksime olla optimistlikud ja loota, et varase faasi ettevõtjate ja väljakujunenud ettevõtjate kahekordne erinevus näitab kasvutendentsi ja kolme aasta pärast võime need näitajad summeerida. Nii juhtuks siis, kui kõigist täna varases faasis olevatest ettevõtjatest saaksid väljakujunenud ettevõtjad. Aga võib olla ka teisiti ja see erinevus võib näidata hoopis varase faasi ettevõtete madalaimat ellujäämismäära Euroopa riikide hulgas. Aeg näitab, kumb õige on ja võib olla ei olekski õige lihtsalt oodata, vaid midagi teha, et õige oleks esimene, mitte teine. Praegu teame, et paljud lõpetavad ettevõtlusega tegelemise seetõttu et nad “ei saanud küllalt kasumit”. Küllap tähendab see praktikas kasumi puudumist, lihtsalt ei osata asju niimoodi ajada, et palkadest ja maksudest veel midagi üle ka jääks või et neid üldse maksta jõuaks. Kui vaatame lisaks veel ettevõtjate kasvuambitsioone, siis neid, kes arvavad, et nad võtavad järgmise aasta jooksul tööle 19 inimest või rohkem, on näiteks väljakujunenud ettevõtjate hulgas vaid 11 protsenti, niisiis alla viie tuhande inimese.

Mida kõigest sellest järeldada võiks? Mulle tunduvad üsna ilmsena järgmised järeldused:

  1. parem oleks, kui suurem hulk inimesi, kes käib ringi ettevõtlusmõtetega, asuks neid teoks tegema.
  2. Parem oleks, kui suurem hulk ettevõtjaid, kes on hiljuti oma ettevõtte asutanud, oleksid ettevõtjatena edukad, ega lõpetaks aasta-paari pärast tegevust ettevõtjana
  3. Parem oleks, kui rohkem kui viis tuhat väikeettevõtet tahaks olla midagi enamat, kui Eesti väikeettevõte. Nad võiksid tahta saada suureks Eesti ettevõtteks või miks mitte globaalselt edukaks ettevõtteks.

Ettevõtte asutavad suurema tõenäosusega need inimesed, kellel on tuttav ettevõtja, kellelt nõu küsida. Tuleb teha nii, et sellise tuttava ettevõtja leiabki iga alustav ettevõtja. Just seda püüab saavutada Äritreenerite programm, millega Arengufond peagi alustamas on.

Selle postituse visuaalset esitust saab näha siin, kajastust Vikerraadios kuulata siin.