Seekord mitte Orwellist, kaude aga Suurest vennast siiski


“Suur Vend jälgib sind!” Mäletate? Orwelli “1984” kangelane Winston nägi niisuguseid loosungeid igal pool. Ja kõikjal tema poole vaatavaid silmi. Raamatu lõpus ta leppis sellega, tundis, et nii ongi hea ja turvaline…

Hiljaaegu avaldas Rahvusringhääling, et NSA püüdis infot ka Google’i ja Yahoo pilveteenustest. NSA-le ilmselt ei piisanud ilmselt andmetest, mida nad kohtu kaudu tehnoloogiahiidude Google’I ja Yahoo käest said ning seetõttu häkkisid nad ise nende kahe ettevõtte pilveteenusesse, et vajadusel kogu infot ilma kohtuotsuseta uurida, kirjutas Washington Post.

Äsjases New York Reviews refereerib Sue Halpern mitut selleteemalist raamatut.

Internet on meie laste jaoks olnud olemas juba algusest peale, Interenti-eelne aeg tundub olevat see, millest nad loevad “Kevades” – krihvlid ja tahvlid ja muu taoline. Esimene graafiline brauser võeti kasutuse 1994. aastal. Mäletate, milline oli enne seda onlainis jagatav? See oli visuaalselt igav, staatiline tekst. Internetiga ei tehtud muud äri, kui selle kasutamise teenuse pakkumine, selle võimaluste muul otstarbel ärakasutamine tuli esimeste hulgas pähe Amazonile (alustas 1995) aga parastajaid oli palju, kui nad kuus aastat kasumit ei saanud. Paul Krugman kirjutas: “Interneti kasv aeglustub drastiliselt, kuna selgub, et inimestel ei ole üksteisele midagi öelda,” Ja jätkas „prohvetlikult”: “Umbes 2005. aastaks saab selgeks, et Interneti mõju majandusele ei ole olnud suurem kui faksiaparaadil… “

Täna teame, kui sügavalt Krugman eksis, teame, et Intereneti-kasutajate hulk kasvas selle sajandi esimese viie aastaga sada kuuskümmend protsenti. Teame sedagi, kuidas inimestel on üksteisele järjest rohkem öelda, kuidas paljudel ei lähe restoranis tellitud toit enne alla, kui selle pilti on sõpradega jagatud, kuidas piiritu inimlik edevus loob järjest uusi “andmeid”, mida on juba soovitatud nimetada omaette varaklassiks. Merriam-Websteri kuulutas 2006. aastal sõna “google” tegusõna. Jah, me guugeldame, nagu vanasti kserosime. Xerox mäletatavasti püüdis kulutada miljoneid, et selle nähtuse vastu võidelda, guugle on targem ja kasutab seda olukorda ära, olles loonud mootori, kus otsing ise toodab andmeid otsija kohta, kuidas väikestest andmetest (mida meil justkui pole kahju loovutada) saavad Suured Anmed kellegi jaoks, kes teeb neist järeldusi meie kohta. See ei tee meile igapäevaselt muret niikaua, kuni selgub selle tegelik määr. Kui otsid infot seljakoti ja kiirkeedupoti kohta, võid peagi ukse taga FBI agenti näha. Aga see on ju teie turvalisuse huvides – ütlevad nad. Valitsus peab meist kõike teadma, et meie turvalisust tagada, eksole. Aga kui siit sammuke edasi mõelda, pole kaugel tulevik, kus arvutisüsteem leiab (ja teeb kahjutuks?) “kurjategija” juba enne kuriteo toimepanekut.

Ja äri – Amazon ei saanud alguses kasumit … aga nüüd see ongi uus normaalsus, kasum ei ole kasutajate hulgaga võrreldes mingi näitaja, mis määraks firma väärtust ja sellele vastavat aktsionäride huvi. Kasutajate hulk on see mis loeb, iga lojaalne kasutaja (kelle andmed saab osta sentide eest!) on potentsiaalselt väärt 1200 dollarit aastas (Eric Siegel, “Predictive Analytics”). 2011. aastal avaldatud raportis kutsus Maailma Majandusfoorum üles suhtuma isikuandmetesse kui uut tüüpi varaklassi. Amazon, üks internetiäri pioneeridest, on tänaseks hiigelsuur kontsern, kes taas ei saa jooksvat kasumit, kuna ehitab üles uut äri nendelesamadele Suurtele Andmetele, mida meie kõik Amazoni klientidena toodame. Amazoni soovitus-algoritm (masin, mis ütleb meile, mida me võib olla lugeda tahaksime) on juba täpsem ja efektiivsem, kui toimetajate soovitused, Kindle-lugejate andmeid analüüsides teab Amazon juba täpselt mitte üksi seda, mida ostetakse vaid mis selles lugejatele meeldis, mida alla jooniti ja kuskohas pooleli jäeti. Ainult väike samm veel ja nad hakkavad ise just niisuguseid tekste tootma, mida kõik osta tahavad ja ka läbi loevad. Ja kirjastamine ongi Amazoni uus ärisuund.

Nüüd me teame küll, et kõik, mida me küberruumis teeme, jätab jälje ja muutub andmeteks kellegi jaoks. Mida otsisid, kus käisid, kellega olid, mida mõtled, kes seal veel olid jne. Amdemass, mida Google iga päev töötleb, ületab tuhandekordselt USA Kongressi raamatukogus oleva infohulga. Meie kaasabil loodud andmemassiiv. Me teeme seda praegu vabatahtlikult, mis siis, et teame – gmaili sõnumite sisu monitooritakse, et meile sobivaid reklaame kuvada. Mis siis, kui soovitused on head, ütleme me. Eraldi võetuna on iga üksik märk või kanne väike ja tähtsusetu. See on põhjus, miks paljud inimesed on päevast päeva neid mõtlematult üles laadides rahul. Andmed muutuvad „elavaks“  alles kokkuvõetult ja ühenduses ja viisidel, mis nende “omanikule” pähegi ei tule. Näiteks nö ebasobiva   ajakirja või muu väljaande tellimine võib anda finantsasutusele põhjuse keelduda hüpoteegi andmisest. Või kui tervisekindlustus läheb neile inimestele kallimaks, kelle toitumis- ja liikumisharjumused, kehafunktsioonide parameetrid jmt ei olegi küberruumis kõigile kättesaadavad.

Aga miks me arvame, et masinad hindavad reaalse maailma infot täpselt ja neutraalselt? Arvutid ei ole “neutraalsed”, algoritmid peegeldavad nende loojate huvisid ja erapoolikust, see ei ole teisiti ka Google’, Twitteri, Facebooki ja Amazoni puhul.

Interent on teinud meie elu palju paremaks ja seejuures ei ole me märganus, kuidas aitasime ise luua suurimat kujuteldavat jälgimissüsteemi, mille abil meid juhtida saab. Vaba info voog Internetis (välja arvatud kohtades, kus see on blokeeritud), teenib meid hästi, kuid see võib teisi veel paremini teenida.